kadri@buduaar.ee

Täiskasvanud inimese kehamassis on 50-70% vett. Kaotame päevas väljaheidetega ning higistades umbes 3 liitrit vett, selle varu peame küllaltki ruttu taastama, sest inimene suudab veeta olla vähem kui nädala. Kui me seda ei tee, tekib vedelikukaotus ehk dehüdratsioon, mille tulemus on peavalu, väsimus ja keskendumisvõime kadumine.

Krooniline vedelikupudus võib aga hoopistükkis lõppeda neerukivide tekkega.

Vesi on ainus aine maailmas, mida leidub samal ajal kolmes olekus: tahkes, vedelas ja gaasilises. Vaid 3% maailma vetest on joodav magevesi, ülejäänud 97% asub meredes ja ookeanides. Ainult 1% veest on aga joogikõlblik, sest ülejäänud 2% on jäätunud. Suurimad magevee varud on jääliustikud. 66% inimkehast koosneb veest. Seda on ajus 85%, veres 80%, ja luudes 25%. Keha saab vett kolmest allikast- joogist ( kas siis veest või muudest jookidest), söögist (eriti puu- ja juurviljadest) ning keha keemilistest reaktsioonidest, mille tulemusena toodetakse vett.

Kui palju vett me päevas vajame, et organism normaalselt talitada saaks? Arstid soovitavad inimesel päevas tarbida 2,5 liitrit vett. Sellest 1,8 liitrit (6-7 tassi) peaks tulema jookidest ning ülejäänu muul viisil. Väga palava ilma või raske füüsilise pingutuse korral tuleb joodavat vee kogust suurendada. Samuti tuleb vee tarbimist suurendada sportides. Põhimõte on lihtne - iga kulutatud kilokalori kohta tuleb juua 1 milliliiter vedelikku.

Vesi on põhi koostisaine kõikides jookides. Karboniseeritud ja tavalistes jookides on 65 % vett. Puuviljamahlades on 90% vett. Lahjendatud puuviljamahlades on 86% vett (peale lahjendamist). Tavalise vee joomine on siiski kõige efektiivsem viis organismi vedelikuvarusid taastada. Kohv, coca-cola ja alkohol aitavad kehast vett välja viia. Neid tarvitades tuleb joodava vee hulka suurendada. Mida kõrgema temperatuuriga ja kontsentreeritum on joogi suhkrusisaldus, seda kauem püsib see maos.

On olemas kahte sorti pudelivett- allikavesi ja mineraalvesi. Allikavett saadakse otse maapealsest allikast ning see pannakse koha peal pudelisse. Need peavad vastama paljudele hügieenistandarditele.  Mineraalvesi tuleb maa alt ning voolab edasi kaljudele, kust seda siis korjatakse. Seal on sees rohkem mineraale. Geoloogid ja toiduainete tehnoloogid määratlevad mineraalvett sageli erinevalt. Geoloogid loevad mineraalveeks põhjavett, millel on mineraalsoolade, gaaside, mikroelementide, orgaaniliste ühendite jms. rohke sisalduse või muude omaduste (radioaktiivsuse, pH, temperatuuri) tõttu ravitoime. Vees lahustunud soolade hulk peab geoloogilises mineraalvees küündima vähemalt ühe grammini liitri vee kohta. Naturaalne mineraalvesi peab pärinema maa-alustest saastamata leiukohtadest ning olema algupäraselt looduslikult puhas

1999 aastal seati paika regulatsioonid pudelivee tootmise suhtes. Sildil peavad nimelt olema ära toodud pudelivees sisalduvad mineraalid- nii saab tarbija teha vett ostes teadlikuma valiku. Ka kraanivesi on enamasti joogikõlbulik. 1999 aastal kuulutasid veeinspektorid joogikõlbulikuks 98,8 % kraaniveest.

Pudeliveel pole olemas kinnitatud eeliseid kraanivee ees, asi on inimese isiklikus valikus ja maitses.

Kuidas tarbida päevast veekogust?

- Kui ärkad, joo kohe ära klaas vett.
- Tööl olles hoia tass veega pidevalt oma töölaual.
- Kui oled väljas, kanna kaasas pudelivett
- Söö palju värskeid juur- ja puuvilju

Allikad: http://www.bbc.co.uk/, www.varskavesi.ee